Pahatihti piirduvad autorite õiguste üle peetavad arutelud loomingu kasutamise eest õiglase tasu maksmisega seotud küsimustega. Tähelepanuta kipub jääma asjaolu, kuidas on tegelikult autoril võimalik määrata teose saatust ja suhet publikuga kogu selle elutsükli vältel. Õiguslikult tehakse seda litsentsimise teel. Teosele sobiva litsentsi valimine on mõnes loomevaldkonnas saanud sama tavapäraseks nagu pealkirjastamine või signeerimine. Veelgi enam, võib isegi väita, et digikeskkonnas on litsentsi määramata jätmine lausa eksitav ja tekitab publikule tahtlikult ebamugavusi.

Seadused annavad autorile väga suure võimu. See ei pruugi alati lihtsasti märgatav olla, sest kehtib ainult autori enese loomingu kitsastes piirides. Ent nendes piirides saab autor üpris täpselt ise otsustada, kes võib tema teoseid kasutada ja mida tohib nendega peale hakata. Autori võim oma loomingu üle on paari väikest erandit kõrvale jättes peaaegu absoluutne ja kehtib teose sünnihetkest kuni autori surmani. Enamasti lisandub sellele veel 70 aasta jagu võimalusi oma pärandit surematu kuulsuse nimel testamentide ja muude vahendite abil teispoolsusest valitseda.

Eks ole iga autori enese teha, kui suureks tema loomingulised valdused ja pärand kasvavad. Viljakamate autorite puhul võib looming võtta enese alla päris laia ala. Kuid autorite võim tervikuna on peaaegu totaalne ka sõltumata üksikute autorite produktiivsusest. Seda sel lihtsal põhjusel, et igaüks meist on autor ja oma loominguliste valduste ainuvalitseja.

Kuni Berni konventsiooni sõlmimiseni 1886. aastal eeldati pigem, et autor peab oma loomingu üle võimu saamiseks teosed registreerima. Pärast seda on aga autori võimutäius oma teoste üle tekkinud automaatselt, alates teose sündimise hetkest – arusaam, mis tänapäeval on kujunenud ülemaailmseks standardiks. Teose sünnihetke on aga keeruline tuvastada, sest suurteos peitub ilmselt juba selle esimestes joontes või ilmingutes. Kuna seadus kehtib ühtviisi nii avaldatud kui ka avaldamata teoste puhul, tähendab see sisuliselt seda, et igaühe kõige pisemgi loomingulisuse väljendus on ilma lisapingutusi tegemata seadusega kaitstud.

Eelnevast tulenevalt on autoriõigus tõeline igaüheõigus. Ühtlasi muudab see algselt justkui iga üksiku autori kitsas loomingulises valdkonnas kehtinud võimu ääretult kõikehõlmavaks, sest vaid vähesed asjad meie ümber pole mõne autori intellektuaalse pingutuse tulemus. Selle võimu alla kuuluvad niisiis peaaegu kõik maailma asjad, mis on kellegi loodud. Kõrvale jäävad peaasjalikult elusloodus ja isetekkelised objektid.

Seega võib ütelda, et autoriõigus on laiaulatuslik esiteks oma pika kehtivusaja ja teiseks oma kõikehõlmavuse poolest. Ent tegu pole üksnes huvitava teoreetilise kurioosumiga, vaid täiesti praktilise probleemiga, mis on tehnoloogia arenedes süvenenud ning muutunud eriti intensiivseks digitehnoloogia ja Interneti levikuga.

Kõik inimesed on autorid, ainult suurem osa neist ei tea seda.

– Heiki Pisuke, riikliku infoportaali autor.ee moto, 2006–2022

Autor olla ja omada õigust oma loomingu saatust määrata võib tunduda päris tore, aga olukorras, kus koopiate valmistamine on muutunud järjest lihtsamaks ning saanud osaks igapäevasest tegelikkusest, võib autoriks olemisega kaasneda omajagu probleeme.

Autoriõiguse aluspõhimõtted sõnastati trükipressi laialdase kasutuselevõtu ajal, kui koopiate tegemine eeldas märkimisväärset investeeringut ja ligipääsu tööstuslikele erivahenditele. Toona oli otstarbekas kaitsta autorit ja tema kirjastajat piraattrükikodade eest, kelle ilma loata tiražeeritavad koopiad võinuks investeeringut kahjustada ning see omakorda vähendada motivatsiooni teoseid luua ja neid avaldada. Digiajastul aga sünnivad koopiad meie kodudes ja taskutes leiduvate seadmete abil ilma erilise pingutuseta ega maksa suurt midagi. Koopial ja originaalil pole praktikas enam vahet, sest digitehnika opereeribki ainult koopiatega, mis on saanud täiuslikeks ja mida seadmed teevad vastavalt vajadusele tööprotsessi käigus.

Kui vaatame maailma tänapäeva tehnoloogia abil, näiteks läbi telefoni kaamera, avaneb meile tõeline isetekkeliste koopiate pillerkaar. Veelgi ilmekamalt avaldub see Internetis, mis koosnebki ainult koopiatest ja kus ringi vaadates sünnitab iga liigutus hoomamatu hulga uusi koopiaid. Seejuures on Internetis peaaegu kõik kellegi oma, s.t ühe või teise autori looming, sest loodus seal ei voha ja isetekkelised objektidki on kujunenud kellegi vaimse pingutuse tulemusena.

Mõne hinnangu järgi on Interneti liiklusest ligikaudu veerandi moodustav tahtlike piraatkoopiate levitamine vaid probleemi üks külg. Meie kõigi jaoks on kogu Internetis leiduv sisu kellegi teise oma ja me pole kasutamiseks vajalike koopiate tegemiseks luba küsinud. Enamasti me ei teagi, kellelt luba küsida ja kuidas seda teha. Suur osa Interneti kasutamisest toimub seega autorite õigusi otseselt rikkudes või vähemalt neid sihipäraselt eirates. Teistmoodi polegi ilmselt võimalik, ja kuna me kõik seda teeme, siis polegi see ju tegelikult probleem. Või on?

See pole probleem hetkeni, kui keegi sellest probleemi teeb. Kuna selliseid hetki on väga keeruline ennustada, tekivad probleemid ootamatult. Võib-olla märkas sinu tegevust mõni konkurent või said ühel hetkel piisavalt kuulsaks, et sinu tegevuse kohta kirjutati ajalehte artikkel, nagu juhtus mõminaräppar Nubluga, kes räppis talle kuulsuse toonud lood Internetist leitud põhjadele. Võib-olla vead mõnda ühiskondlikku projekti ja püüad hoolega autorite õigusi järgida, muu hulgas sõlmid lepingud autorite esindusühingutega, aga hiljem selgub, et tegelikult oleks olnud vaja veidi teistsugust lepingut. Nii juhtus Tartu tegutsenud kogukonnaraadioga Generaadio, mis selliste probleemide tekkimise järel peagi oma tegevuse lõpetas.

Ajaloolisest taustast tulenevalt kaitseb autoriõigus autorit ja kirjastajat selle eest, et ilma nende loata autori loodud teostest koopiaid ei tehtaks. See aga suunab autoreid tegutsema niisuguse ärimudeli raames, mis seisneb koopiate tegemise eest tasu küsimises. Paraku lahkneb see tegelikkusest, milles me tänapäeva lõputult kergesti tehtavate koopiate ajastul elame. Koopia pühadus ja selle eest saadav tasu on koos Interneti levikuga oluliselt kahanenud ning varem teose eksemplarides kangastunud autorsuse tähesära on paljuski koondunud pigem loovisikusse enesesse ja tema kohalolusse loomeaktis, mille müsteeriumi taustal sünnib kõige esimene koopia.

Protest selle vastu, et loomeakti pühadus asetataks koopiate triviaalsusse, on olnud aeglane, aga järjekindel. Trükipressi kasutuselevõtu ajast pärineva mudeli laiendamises uutele tehnoloogiatele hakkas avalikkus tõsisemalt kahtlema pärast seda, kui 1950. aastatel sai magnetlindist laiatarbekaup. Heliteoste kopeerimiseks polnud enam vaja tööstuslikku vahendajat. Ja kui 1960. aastatel hakati magnetlinti käepärasesse helikassetti pakendama, mõjusid kodustes tingimustes koopiate tegemise vastu suunatud kampaaniad juba üpris anakronistlikult.

1970. aastatel laiendati autoriõigust ka tarkvarale – teisisõnu, trükipressiaegset mudelit rakendati esimest korda digitehnoloogia vallas. Seni olid ülikoolide arvutuskeskuste programmerijad arendanud süsteemitarkvara teadusliku kogukonna ühise ettevõtmise vaimus ning jaganud koodide täiendusi nii omavahel kui ka tarkvaratootjatega. Kuid ühel hetkel hakkasid tootjad täiendatud lähtekoodi endale hoidma, pannes selle oma intellektuaalomandi portfelli. See polnud aga meeltmööda programmeerijatele. Lahendus näis olevat järgmine: kuulutada kood avalikkuse omandiks tingimusel, et selle kasutamise tulemusena saadava tarkvara lähtekoodi jagatakse samuti avalikkusega.

Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi teadur Richard Stallman pani selle põhimõtte 1985. aastal üldkasutatava litsentsi vormi, millest sai edaspidi GNU General Public License (GPL) ehk üldkasutatav vabakasutuslitsents. See on tänini üks kolmest enim kasutatavast tarkvara lähtekoodi tüüplitsentsist, sellest lähtuvad nii Creative Commonsi tüüplitsentsid kui ka paljud teised vabakasutuslitsentsid. Creative Commonsi litsents hõlmab enamikku teose kasutamisele esitatavaid tüüpilisi nõudeid, mille järgimist autorid võivad soovida, ja seda on eri jurisdiktsioonides rakendatud nüüdseks juba üle 20 aasta.

Autorilepinguga litsentsimine on üks kõige tavalisemaid autorile kuuluvate õiguste teostamise vorme. Ent alguses kaheldi, kas selline litsentsi teel enda kui autori õigustest loobumine saab ikka olla legaalne. Nüüdseks on see vorm tõestanud end just Internetis, mille serverites talitlevate operatsioonisüsteemide tarkvara on erisuguste litsentside abil peaaegu täielikult vabakasutusse antud.

Eelnev näitab väga selgelt, et mitte kogu kultuur ei ole olemuselt selline, et selle puhul oleks otstarbekas koopiate tegemist sanktsioneerida. Selles võib näha märki, et digikultuuris eneses kui trükipressiajastule kõige suuremat väljakutset esitavas loometegevuse valdkonnas on välja kujunenud praktika, et kultuuri jaoks kõige olulisem, fundamentaalsem osa eirab koopiate eest tasu küsimise loogikat – digikultuuri operatsioonisüsteem on vabaks litsentsitud.

Algselt veidrikest häkkerite ideest alguses saanud praktika on kandunud tervetesse valdkondadesse, kus autorid kujundavad tüüplitsentside abil loomekeskkonda, kasvatavad publikut ning hoolitsevad valdkonna elujõu ja järelkasvu eest. Nii on näiteks haridusvaldkonnas olemas riiklikult tunnustatud litsentsid digitaalse õppevara jaoks, teaduses uurimistööde ja alusandmete jaoks ning infotehnoloogias tarkvara lähtekoodi jaoks.

Tekkinud on huvitav parallelism. Ühelt poolt määrab riik autoriõiguse seadusega nii-öelda vaba kasutuse alad, kuhu autori piiramatud õigused ei ulatu, näiteks on õppetöö eesmärgil lubatud autoriõigusega kaitstud teostest koopiaid teha. Samas tunnistab seadusandja, et autoriõigus jääb siin puudulikuks, ning on kehtestanud nõude, et riiklikus e-koolikotis olevad materjalid tohivad olla avaldatud vaid Creative Commonsi vabakasutuslitsentsiga.

Võib väita, et fundamentaalne osa kultuurist eirab koopiate tegemisel põhinevaid ärimudeleid ja leiab võimaluse neist vabaneda isegi olukorras, kus see on autoriõiguse ajaloolise tausta tõttu peaaegu peale sunnitud. Seega võib näha kultuursuse märki selles, kui autoriõiguse kollektiivse ignoreerimise asemel lisatakse Internetis enda avaldatud sisu juurde litsentsimärgis.

Creative Commonsi (CC) õigusraamistiku kasutamisel piisab sellest, kui tuua teose avaldamisel esile litsentsi andja ehk autor ja teose kasutamist määrav litsentsimärgis (CC0, CC BY, CC BY-SA, CC BY-ND, CC BY-NC, CC BY-NC-SA või CC BY-NC-ND). Autorite valikuid austavad platvormid ja portaalid pakuvad sageli ka võimalust määrata teose avaldamisel litsents menüüvaliku abil. Kuigi tegelikult piisab ka vabakäelisest märgisest, saab menüü kirjete vahel valides teha teose autoriõigusliku staatuse masinloetavaks (näiteks otsingumootorite jaoks), tagades, et autori loomingut ei kasutataks valel otstarbel.

Baaslitsentsiks võib pidada autorile viitamise klausliga (BY, tuleneb inglise keele eessõnast by) litsentsi CC BY, mis väljendab autori moraalset õigust olla tunnustatud autorina ning mille põhitingimus ongi teose kasutamisel autori nime ja litsentsi äramärkimine. Eraldi alamlitsentside hulka kuuluvad järgmised: „jagamine samadel tingimustel“ (SA < share alike), „tuletatud teoste keeld“ (ND < no derivatives) ja „mitteäriline eesmärk“ (NC < non-commercial). Neid kõiki on võimalik ka kombineerida.

Nii tehes kujundad avatud kultuurivälja, kus pole normiks see, et sinu tegevuse vähegi oluliseks muutudes tuleb keegi ja nõuab sinult sisse senise autoriõigust ignoreeriva praktika käigus tekkinud karmavõla. Lõpuks määrame oma tegevusega kultuurvälja saatuse ikkagi ise. Isegi kui ei ole vaja tingimata teada, mida tähendab autoriks olemine õiguslikus mõttes, teeme iseenda ja teiste elu lihtsamaks, kui vähendame Internetis sellise materjali hulka, mille puhul pole võimalik peale vaadates ütelda, kas selle materjali Internetis olemine või selle kasutamine rikub kellegi autoriõigusi või mitte.

Tavapäraste loometeoste jaoks litsentsi valimisel leiad abi veebilehelt https://creativecommons.org/choose/ ning andmete ja tarkvara puhul veebilehelt https://choosealicense.com/.

Märt Põder on infoühiskonna aktivist, kelle kogemus ulatub Interneti eelsete kogukonnavõrkude aegadesse. Erialalt on ta filosoof ja on vaadelnud infosüsteeme arendaja, projektijuhi, turundaja, konsultandi, kriitiku jt perspektiividest ning avaldanud temaatilist publitsistikat. Oma karjääri jooksul on ta olnud juhatuseliige Piraadipartei, Wikimedia ja Open Knowledge kohalikes ühingutes, hetkel juhatuse liige Netikogukonnas ja vabakutseline mikroettevõtja isiklikus osaühingus Infoaed.

Tekst on avaldatud Creative Commonsi omistuslitsetsi alusel (CC BY) ja seda võib kopeerida ning taaskasutada tuues ära litsentsimärgise ja autori nime. Foto autor on Gea Kangilaski ja see on avaldatud artikliga sama litsentsi alusel.