Autoriõigus

Autoriõigus tekib autorile, kes on loonud teoseid kirjanduse, kunsti või teaduse vallas. Kirjandust ja kunsti tõlgendatakse seejuures väga avaralt. Kunsti alla kuuluvad kõik loomealad – lisaks visuaalsele ja kujutavale kunstile ka muusika, arhitektuur, filmi- ja fotokunst, teater, koreograafia jm. Kirjandusteosena kaitseb autoriõigus lisaks romaanidele, luuletustele, artiklitele ja kõnedele ka näiteks arvutiprogramme. Autoriõigus tekib autorile teose loomisega ning eraldi teoseid selleks registreerida tarvis ei ole. 

Miks on vaja autorite õigusi kaitsta?

Autori ja laiemalt intellektuaalse omandiga seonduvate õiguste kaitsmiseks on mitmeid põhjusi. Ühelt poolt võib arutleda, et kui autorid ja leiutajad saavad oma loominguga tulu teenida, siis see innustab neid rohkem looma ja leiutama ning oma intellektuaalse loomingu tulemusi ka ülejäänud ühiskonnaga jagama, kartmata näiteks loomevargust. See omakorda loob uusi teadmisi ja kunstisaavutusi, elavdab kultuuri- ja hariduselu ning edendab üleüldse ühiskonna arengut. Teiselt poolt nähakse autoriloomingus autori isiksuse väljendust ning seetõttu soovitakse kaitsta loometöö tulemusi võrdselt autori enda au ja väärikusega.

Autoriõiguse reguleerimine

Autoriõigus on territoriaalne ehk igas riigis kehtib oma autoriõiguse seadus. Eestis on lisaks autoriõiguse seadusele õiguste kaitse sisse kirjutatud koguni põhiseadusesse, mille § 39 sätestab, et “Autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule. Riik kaitseb autori õigusi”. Lisaks riikide seadustele kujundavad autoriõigust mitmed rahvusvahelised kokkulepped, mis tagavad autoriõiguste ühtlasema ja vastastikuse kaitse ka riikide vaheliselt. Autoriõiguse jaoks on neist olulisim Berni konventsioon, mille esimene versioon pärineb 1886. aastast. Lisaks kujundab Eesti autoriõigust Euroopa Liidu õigus ning üldjoontes on autoriõigus Euroopa Liidu piires oma põhimõtetelt sarnane. Kõige hiljutisem muudatus Eesti autoriõiguses toimus 2021. aasta lõpus, mil Eesti seadus viidi vastavusse Euroopa Liidu 2019. aasta direktiiviga.

Autoriõiguse kujunemine

Autoriõigus pole mõistagi alati eksisteerinud, vaid kujunes välja üldjoontes viimase kolmesaja aasta vältel. Esimene kaasaegses mõttes autoriõiguse seadus kehtestati 18. sajandi alguses Suurbritannias ning sama sajandi lõpus ka Ameerika Ühendriikides ning Prantsusmaal. Intellektuaalse omandi kui teatud tüüpi õiguste tekke põhjustena võib välja tuua kaks olulisemat. Esiteks, renessanssi ajastul 14.-15. sajandil toimunud oluline maailmavaateline nihe – lisaks käsitööoskustele luua kunstitaieseid, hakati väärtustama ka loometöö autori individuaalset talenti, nägemust, isegi geniaalsust. Just sellel perioodil hakkasid maalikunstnikud oma töid allkirjastama ning ülikutest kunsti tellijad kuulsate meistrite tööde eest rohkem maksma. Nii kujunes ajapikku välja individuaalse autorluse idee. Teiseks oluliseks põhjuseks oli trükikunsti välja arendamine ja kasutuselevõtt pärast Gutenbergi trükimasina leiutamist 15. sajandil – sama sajandi lõpuks trükiti Euroopas juba miljoneid trükiseid

Autoriõiguse doktriinid – Droit d’auteur ja copyright

Mandri-Euroopas arenes aja jooksul välja autorikeskne autoriõiguse doktriin, millele sageli viidatakse prantsuskeelse fraasiga droit d’auteur, mis tõlkes tähendabki autoriõigust ning on seega erinev nn anglo-ameerika copyright doktriinist. Autorikesksus viitab printsiibile, et autori ja tema loomingu vaheline side on midagi enamat, kui pelgalt majandusliku tulu teenimise võimalus. Looming väljendab autori isiksust ja indiviidi ning seega peab autoril olema õigus ja võimalus oma loomingut kaitsta, muuta ja vajadusel ka tagasi võtta või sellest lahti öelda. Autori nõusolekuta tema teoste kasutamine või muutmine ei pruugi kahjustada vaid tema majanduslikke huve, vaid võib riivata ka tema isiku au ja väärikust. Seetõttu on Mandri-Euroopa autoriõiguses tavaks eristada autori varalised õigused tema isiklikest ehk moraalsetest õigustest. Sellisel autoriõiguse käsitlusel tugineb ka Eesti autoriõigus.

Autor saab olla füüsiline isik, kes on loonud originaalseid kirjandus-, kunsti- või teadusteoseid. Autori vanus ei ole tähtis, ka laps võib luua autoriõigusega kaitstud teoseid. Autor ei saa olla loom ega masin, näiteks tehisintellekt. Samuti ei saa autor olla organisatsioon, ettevõte või muu juriidiline isik, ehkki neile võivad kuuluda autori varalised õigused.

Autoriks saadakse teose loomisel automaatselt ning autoriks olemist eeldatakse ehk autor ei pea tõendama oma autorlust näiteks teoseid kuskil registreerides. Seda ei tohi segamini ajada vajadusega registreerida oma teosed Eesti Autorite Ühingus või mõnes muus kollektiivse esindamise organisatsioonis, et need ühingud saaks autoritele nende teoste kasutamise eest autoritasusid koguda.

Sageli on teosel mitu autorit ehk tegemist on ühise autorlusega. Olenevalt sellest, kas autorite panust on võimalik eristada või mitte, on tegemist kas ühisautorluse või kaasautorlusega. 

Ühisautorlus tähendab, et loodud teos moodustab ühe jagamatu terviku ning ühe autori panust ja rolli ei saa hõlpsasti eristada teise autori rollist ja panusest. Näiteks jazzansambel improviseerib stuudiosalvestuse käigus uue muusikapala – tulemuseks on üks salvestatud muusikateos, mille ühisautoriteks on kõik ansambliliikmed. Ehkki autorlus tekib teose loomisel automaatselt ning seadus selle fikseerimist ei nõua, siis tasub ühisautorluse puhul kohe kokku leppida, kuidas jagunevad autorite vahel loodud teose autoriõigused. 

Muusikavaldkonnas on kaasaegsetes laulukirjutamislaagrites heaks tavaks, et loodud muusikateose autorlus jaguneb vaikimisi võrdselt kõigi ruumis viibinud autorite vahel. Siiski tasub õiguste jagunemine fikseerida kohe ka kirjaliku kokkuleppega, et vältida hilisemaid vaidlusi. Kui taolist kokkulepet ei ole, siis autoriõiguse seaduse kohaselt „teostavad autoriõigust teosele kõik autorid ühiselt, autoritasu aga jagatakse nende vahel võrdsetes osades“ (AutÕS § 30 (4)).

Kaasautorlus tähendab, et loodud teos koosneb osadest, millel on iseseisev ja eristatav tähendus. Heaks näiteks on muusika ja sõnade autori koostöö, mille tulemuseks on küll üks laul, kuid mõlema autori panus on selgelt eristatav ning ka eraldi kasutatav. Laulust on võimalik teha instrumentaalne seade ning laulusõnu on võimalik avaldada ka vaid tekstina, näiteks luulekogus. 

Kaasautorlus tekib ka siis, kui muusikalooja kasutab uue laulu tarvis juba olemasolevat ja avaldatud teksti, nt luuletust. Kui tekst on autoriõiguse kaitse all ehk selle autor(te) surmast pole möödunud rohkem kui 70 aastat, tuleb muusika autoril eelnevalt luba küsida teksti autorilt või tema pärijatelt. Igale loodud teose kaasautorile kuuluvad autoriõigused nii teosele tervikuna, kui ka sellele teose osale, mille autoriks nad on. Spetsiaalselt laulule teksti loonud autor võib selle hiljem avaldada ka luuletusena oma luulekogus – vähemasti senikaua, kui see ei kahjusta teiste kaasautorite õigusi. 

Autoriõigused tekivad autorile teose loomisega, autoril endal ei ole selleks tarvis teoseid kuskil registreerida. Eestis ja laiemalt Euroopa Liidus on autoril kahte liiki õigused – isiklikud ja varalised õigused. Isiklike õiguste peamine eesmärk on anda autorile õigus olla autorina tunnustatud, samuti võimalus kaitsa oma teoseid sedalaadi muutmise eest, mis võib teost või autori loometöö algset mõtet ja taotlust moonutada ja seeläbi tema au ja väärikust riivata. Varaliste õiguste mõte on anda autorile võimalus teenida tulu sellega, kui tema loomingulise töö tulemusi kasutatakse ehk esitatakse ja kuulatakse, näidatakse ja vaadatakse, levitatakse, ostetakse või müüakse.

Isiklikud õigused

Üldistatult annavad isiklikud õigused autorile ühelt poolt õiguse olla tunnustatud tema loodud teose autorina ning teiselt poolt õiguse teose puutumatusele. Kuna Eesti ja laiemalt Mandri-Euroopa autoriõiguse traditsioonis seostatakse autori loomingut lähedalt tema isikuga, võib igasugune teoste muutmine – moonutamine, neile osade lisamine või osadeks lahutamine, algsest erinevas olukorras või kontekstis teose kasutamine jne – riivata ka autori isiku au ja väärikust.  

Isiklikke õigusi ei saa autorilt võõrandada ehk autor ei saa neid ka ise müüa või neist muul viisil täienisti loobuda. Siiski võib autor ainulitsentsiga anda loa mõnele teisele oma isiklike õiguste kasutamiseks. Näiteks võib autor töötada variautorina, andes kellelegi teisele õiguse kasutada oma õigust olla tunnustatud loodud teose autorina ning see avaldatakse kellegi teise nime all.  

Autoriõiguse seaduses on välja toodud järgmised autori isiklikud õigused: 

1. õigus teose autorsusele ehk võimalus esineda üldsuse ees teose loojana ja nõuda ka teistelt teose kasutamisel tema autorsuse tunnustamist
2. õigus autorinimele ehk võimalus otsustada, kuidas tema nimi teose kasutamisel kajastub, kas autori kodanikunimega, autorimärgiga, varjunimega ehk pseudonüümiga või hoopis ilma nimeta – anonüümselt
3. õigus teose puutumatusele ehk võimalus teha ise, lubada või keelata teha teistel isikutel teoses endas, teose pealkirjas  või autorinime tähistuses muudatusi ning õigus tehtud muudatusi vaidlustada
4. õigus teose lisadele ehk võimalus lubada või keelata lisada oma teosele teiste autorite teoseid (illustratsioone, eessõnasid, järelsõnasid, kommentaare, selgitusi, uusi osasid jms)
5. õigus autori au ja väärikuse kaitsele ehk võimalus vaidlustada mis tahes moonutusi ja teisi ebatäpsusi, mis kahjustavad autori au ja väärikust
6. õigus teose avalikustamisele ehk võimalus otsustada, millal teos on valmis üldsusele esitamiseks
7. õigus teose täiendamisele ehk võimalus oma avalikustatud teost täiendada ja parandada
8. õigus teos tagasi võtta ehk võimalus nõuda teose kasutamise lõpetamist
9. õigus nõuda oma autorinime kõrvaldamist kasutatavalt teoselt

Varalised õigused

Varalised õigused võimaldavad autoril teenida oma loomingu kasutamise eest tulu. Erinevalt isiklikest õigustest võib autor oma varalisi õigusi müüa (ehk üle anda, ingl assign) või lubada teatud tingimustel kasutada (ingl license).

Varaliste õiguste loetelu seaduses pole ammendav. Olulisemad on:

1. õigus teose reprodutseerimisele (reproduction right) ehk teosest koopiate tegemisele. Kopeerimine võib toimuda nii füüsiliselt kui ka digitaalselt. Muusikapala faili laadimine mõnele veebiplatvormile, näiteks Soundcloudi või YouTube’i, või faili veebist alla laadimine on mõlemal juhul kopeerimine – esimesel juhul teenuse serverisse, teisel juhul enda seadme kõvakettale.
2. õigus teose levitamisele (distribution right) ehk teose koopia müümine, rentimine, laenutamine, kinkimine vms. Levitamise all peetakse silmas teoste füüsiliste koopiate levitamist.
3. õigus teost avalikult esitada (public performance right) ehk õigus esitada avalikult teise autori muusikapala, luuletust, näidendit, katkendit monograafiast jms. Seejuures võib esitus toimuda nn elavas ettekandes või kõlada salvestuselt. Klubis kontserdi andmine või taustaks salvestatud muusika mängimine hõlmavad mõlemad muusikateoste avalikku esitamist.   
4. õigus teost üldsusele edastada raadio, televisiooni, satelliidi kaudu või taasedastada kaabellevivõrgu kaudu (õigus teose edastamisele).
5. õigus teha teos üldsusele kättesaadavaks (making available right) ehk teha teos kättesaadavaks sellisel viisil, et neid on võimalik kasutada – kuulata, vaadata. lugeda – individuaalselt valitud kohas ja ajal. See õigus võimaldab mh toimida kõikvõimalikel digitaalsetel platvormidel, sh voogedastusplatvormidel;
6. õigus teha teosest kohandusi (adaptsioone), töötlusi (arranžeeringuid) või muid kohandusi ehk õigus teose töötlemisele. 

Lisaks eelnevalt loetletud varalistele õigustele on seaduses loetletud veel õigused teose tõlkimisele, teose kogumikele, teose eksponeerimisele jm. Varalisi õigusi käsitleb AutÕS § 13. 

Autoriõiguse kehtivus

Eestis ja Euroopa Liidus kehtestatud reeglite järgi kehtib autoriõigus autori eluajal ja 70 aastat pärast autori surma. Seejuures hakatakse 70 aasta arvutamist autori surmale järgneva aasta esimesest jaanuarist. Autori varalised ning osad isiklikud õigused on päritavad. Pärijatele lähevad üle õiguste kehtivuse ajaks autori varalised õigused ning isiklikest õigustest õigus teose lisadele, õigus autori au ja väärikuse kaitsele ning õigus teose avalikustamisele. Kui autoriõigused on piiratud kehtivusajaga, siis autorsus ehk teose autoriks olemise tunnistamine ei aegu. 

Autoriõigused ja juriidiline isik

Autoriks saab olla vaid füüsiline isik, kuid kui autor töötab töölepinguga mõnes ettevõttes või muus organisatsioonis ning loob teose oma töökohustuste täitmisel, siis juhul kui lepingus pole ette nähtud teisiti, kuuluvad loodud teose varalised õigused tööandjale.

Autoriõigus ja omandiõigus

Teatud liiki teosed on väljendatud füüsilises vormis nii, et huvilised võivad need endale soetada. Näiteks maalid, raamatud, vinüülplaadid, skulptuurid ning isegi hooned kui arhitektuuriteosed. Sellistel juhtudel on oluline eristada autoriõigust ning sellega kaasnevaid õigusi ja omandiõigust. Ostes endale poest raamatu või oksjonilt maali, omandab ostja endale selle “asja” omandiõiguse. Poest ostetud raamatu või vinüülplaadiga võib ostja peaaegu kõike teha, mida soovib – seda ise lugeda või kuulata, pereliikmele laenata või ka edasi müüa. Teatavasti võivad haruldased vinüülplaadid aja jooksul kollektsioneerijate jaoks vägagi väärtuslikuks saada. Maalide ja muu kujutava kunsti väärtuse võimalik kasv järelturul on aga juba kaua investorite huvi ja spekulatsiooni objektiks. 

Teose kui füüsilise eseme omandamine ei tähenda aga, et soetajale lähevad üle ka kõik autoriõigused ning sellega kaasnevad õigused. Maali omanik võib selle soovi korral ka edasi müüa, ehkki kui tehingus osaleb ka vahendaja, näiteks oksjonikorraldaja või galerii, tuleb ka kunstiteose autorile tasu maksta. Samas ei ole lubatud, et omanik lisab maalile midagi omalt poolt juurde ning ennast originaalautori kõrvale kaasautoriks – see riivab originaalautori isiklikke ja varalisi õigusi ning selleks tuleks seega saada vastav luba.

Olenevalt teose olemusest ja liigist on teatud piirangud ka teose “esemena” soetanud omanikul. Näiteks ei tohi ta ilma luba küsimata teost tasu eest laenutada või rentida – selleks tuleb saada autorilt nõusolek ning jagada ka saadud tulu.

Tavakeeles oleme harjunud mõtlema ja rääkima muusika kuulamisest ja mängimisest, piltide vaatamisest ja joonistamisest, raamatute lugemisest ja tsiteerimisest ning igatsorti “sisu jagamisest” (ingl content sharing) sõprade ja tuttavatega digiplatvormidel. Autoriõiguse seadus nimetab kokkuvõtlikult “teose kasutamiseks” kõiki selliseid viise teostega ümber käia, mis puudutavad nende teoste autorite õigusi ning eeldavad neilt loa küsimist. Me kasutame teoseid, kui salvestame muusikat ning jagame teistega mistahes viisil, joonistame üles teiste pilte, tsiteerime teiste tekste, kasutame teiste loodud “sisu” oma meemides ning sämpleid oma muusikas. Samuti kasutatakse teoseid (ja esitusi ning fonogramme), kui mängitakse salvestatud muusikat raadios, mõnes avalikus ruumis, nt restoranis, baaris või kaupluses, esitatakse kontserdil, pannakse maalid või fotod vaatamiseks välja kunstigaleriis või mõne hoone fuajees, kasutatakse fotosid, graafilisi disainielemente jmt oma esitluses või loengus jne.

Kuidas teoseid kasutada?

Soovides mõnda teost kasutada, tasub esmalt välja selgitada, kas teos on üldse autoriõiguse kaitse all. Teos on vabalt kasutatav kui autori(te) surmast möödunud rohkem kui 70 aastat või on tegemist mittekaitstava teosega, näiteks rahvaloominguga. Oluline on silmas pidada, et isegi kui teost ei kaitse enam autoriõigus, võivad teose esitus ja fonogramm olla kaitstud (vt ka kaasnevate õiguste teemaplokki). Samuti on võimalik, et autor on andnud teose avatud sisulitsentsiga vabalt kasutatavaks. Levinuim avatud sisulitsentside formaat on Creative Commons. 

Autoriõiguse kaitse all oleva teose kasutamiseks on kaks alust: 

1. Luba autorilt ehk litsentsileping
2. Teose kasutamine langeb mõne vaba kasutamise erandi piiresse (vt järgmine teema “teose vaba kasutamine”)   

Loa küsimine teose kasutamiseks

Teose seaduslikuks kasutamiseks tasub ette võtta järgmised sammud:

1. Selgitama välja, kes on autor(id) ning kes neid esindavad – näiteks kirjastajad või juhul kui autor on ise juba surnud, siis võivad õigused kuuluda tema pärijatele. Olenevalt plaanitud kasutamise viisidest võib neid õigusi samuti esindada Eesti Autorite Ühing (vt ka teemat “õiguste kollektiivne teostamine”).
2. Selgitama välja, kes on teised võimalikud kaasnevate õiguste omanikud, nt esitajad, fonogrammi- või filmitootjad jt ning kes nende õigusi esindavad. Olenevalt plaanitud kasutamise viisidest võivad neid õigusi samuti esindada Eesti Fonogrammitootjate Ühing, Eesti Esitajate Liit või ka teised loomeliidud, kellele on vastavad esindusõigused antud.
3. Selgitama välja, milliseid konkreetseid varalisi õigusi planeeritud teose kasutamine puudutab. See võib praktilises mõttes olla väga valdkonnaspetsiifiline.
4. Küsima ja saama kõigi teose kasutamisega seonduvate õiguste omanikelt loa teose kokkulepitud viisidel kasutamiseks. 
5. Fikseerima loa saamise ja teose kasutamise muude tingimuste osas kokkulepped kirjalikult  litsentsilepingus. Kirjaliku vormi järgimata jätmine ei too alati tingimata kaasa lepingu tühisust, kuid selguse huvides tuleks lepingud teha kirjalikult.

Eesti ja üldisemalt Mandri-Euroopa autoriõiguse traditsioon on tugevalt autorikeskne ja annab autorile laialdased ainuõigused lubada või keelata oma teoste kasutamine teistel. Samas on ühiskonnaliikmetel teisi olulisi õigusi – näiteks õigus haridusele, sõnavabadusele ja kultuurile. Nende erinevate õiguste vahel tuleb leida tasakaal ning selleks on loodud autoriõigusele teatud piirangud, mida nimetatakse teose vabaks kasutamiseks. 

Teoste vaba kasutamise võimalused on olulised haridusasutustes, võimaldades õppijatel õppimise eesmärgil ligipääsu näiteks artiklitele, raamatutele jmt – enamasti raamatukogude vahendusel. Samuti on raske ette kujutada vaba ajakirjanduse tõhusat toimimist, kui iga väljaöeldud sõna või kirjapandud teksti tsiteerimisel riskib ajakirjanik autoriõiguse rikkumisega. Kuidas saaks toimida professionaalne kunsti- ja muude loomealade kriitika, kui kunstiteose või luulekogu analüüsides puuduks võimalus viidata algallikale, olgu tekstis või pildis? Vaba kasutust võimaldavad piirangud ja erandid on olulised, et saavutada huvide ja õiguste vaheline tasakaal. 

Vaba kasutamise kriteeriumid – kolmeastmeline test

Autoriõiguse seadus seab kolm tingimust, mis peavad olema täidetud, et teatud teose kasutamise viis võiks sobituda vaba kasutamise erandi alla. Selle nn kolmeastmelise testi eesmärk on anda autorile piisav kindlus, et tema teoste vaba kasutamine ei riiva tema huve.

Kõik vaba kasutamise võimalused on seaduses välja toodud. Järgnevalt põgus ülevaade neist olulisematest. 

Isikliku kasutamise erand lubab igaühel kopeerida ja tõlkida avaldatud teost, eeldusel, et seda tehaks isiklikel eesmärkidel, see ei teeni ärilisi eesmärki ning teos, mida kopeeritakse, on õiguspäraselt avaldatud. Erandina ei tohi isegi isiklikuks otstarbeks kopeerida noote, arvutiprogramme, kujutava kunsti teoseid ning näiteks ka arhitektuuriteoseid. 

Tsiteerimise erand võimaldab ilma autorilt luba küsimata tsiteerida tema teksti või muid teoseid eeldusel, et viidatakse autorile, teose nimele ning avaldamise allikale. Samuti peaks tsitaat kasutama algset teost vaid motiveeritud mahus ehk sellises mahus, mis on antud tsiteerimise kontekstis põhjendatud. Teise autori teksti või muu teose tsiteerimisel peab jälgima, et tsitaat annaks edasi algse autori mõtet ja kontektsi ega moonutaks seda. Tsiteeritav või refereeritav allikas peab olema õiguspäraselt avaldatud. 

Hariduserand sisaldab mitmeid erinevaid vaba kasutamise võimalusi. Näiteks tohib ilma autorilt küsimata kasutada tema teoseid illustreeriva materjalina õppe- ja teaduslikel eesmärkidel. Samadel alustel võib teoseid ka kopeerida, olgu digitaalselt või füüsiliselt, eeldusel, et see toimub haridusasutuses või digitaalses keskkonnas, kuhu pääseb ligi vaid põhjendatud ring huvilisi – kooli personal ja õpilased. Ka neil puhkudel kehtivad nõuded, et kasutatav teos peab olema õiguspäraselt avaldatud, seda kasutatakse motiveeritud mahus ning tegevus ei taotle ärilisi eesmärke. 

Õppe eesmärkidel võib teoseid avalikult esitada, näiteks koolikontsertide või -näidendite raames või ka aktustel. Oluline on, et sündmust ei reklaamitaks laiemalt avalikkusele, osalejate ringis peaks olema koolipersonal ja õpilased ning nende pereliikmed. Samuti ei tohi selline sündmus teenida ärilisi huve. Kui koolikontsertile müüakse pileteid, tuleb tasuda ka autoritasud nagu iga teise kontserdi korraldamisel.  

Panoraamivabadus

Meid ümbritsev linnaruum on täis arhitektuuriteoseid, näiteks hooneid ja parke. Samuti võime leida parkidest ja mujalt skulptuure või igale kodanikule külastamiseks avatud ruumides maale, fotopannoosid vmt. Kõiki neid teosed võib iga huviline igal ajal vaadelda. Kui tegemist on üldsusele külastamiseks avatud kohtades alaliselt asuvate arhitektuuriteoste, kujutava kunsti, tarbekunsti- ja fotograafiateostega, on lubatud autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta peaaegu igasugune kopeerimine või kujutamine ning teistega jagamine (ehk reprodutseerimine ja üldsusele suunamine) – juhul, kui seda ei tehta ärilisel eesmärgil. 

See tähendab, et igaüks võib minna Tallinnas Nunne tänavale ning sealsel haljasalal paiknevat Jaan Koorti 1929. aastal valminud pronksist skulptuuri “Metskits” pildistada, üles joonistada või muul viisil jäädvustada ning tulemust jagada oma sõprade, tuttavate või ka avalikkusega laiemalt (seniks, kuni sellega ei teenita tulu).

Karikatuuri ja paroodia erand

Paroodia või karikatuuri all mõistame eelkõige kellegi või millegi pilamise eesmärgil loodud tekste, pilte ning praegusel ajal ka meeme. Erandi peamine eesmärk on kaitsta sõnavabadust. Paroodia oma kõigis vormides võib mängida olulist rolli avalikus debatis, teemade kriitilises käsitluses ning olla ka hinnatud kunstilise eneseväljenduse vormiks. Samas on mõistetav, et kui iga parodeerija peaks küsima ka kõige napima viite jaoks luba, siis pahatihti ei pruugi parodeeritava teose autor seda soovida anda.

Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on teose kasutamine karikatuuris või paroodias lubatud eeldusel, et teos on õiguspäraselt avaldatud ning seda kasutatakse motiveeritud mahus. Samuti tuleb ära tuleb märkida teose autori nimi, teose nimi (pealkiri) ning avaldamise allikas.

Autorite, esitajate ja teiste loomingulise töö vilju kasutatakse väga erinevatel viisidel. Kui kõik autorid peaks kõikide teoste kasutajatega individuaalselt suhtlema, litsentsilepinguid sõlmima ja tasusid koguma, poleks see kummagi osapoole jaoks mõistlik ega tõhus asjade korraldus. Näiteks mängib tänapäeval praktiliselt igas restoranis ja kaupluses taustamuusika ehk kasutatakse salvestiselt kõlava muusika kõikide õiguste omajate – autorite, esitajate ja fonogrammitootjate – avaliku esitamise õigusi. Kuna seaduse järgi tuleb igaks selliseks kasutamiseks küsida luba, siis peaks iga restorani või kaupluse pidaja ainuüksi ühe päeva jooksul kõlava muusika lubade hankimiseks suhtlema ilmselt sadade õiguste omajatega. Samuti peaks populaarsete muusikapalade autorid, esitajad ja tootjad veetma pikki tunde üksikutele füüsilistele ja juriidilistele isikutele lubasid väljastades. Ja seda kõike eeldades, et kokkuleppimisest huvitatud osapooled teineteist üldse üles leiavad. 

Selleks, et mõlemale osapoolele tõhusalt ja tulemuslikult lubade andmist korraldada, on autorid, esitajad, fonogrammitootjad ja teised õiguste omajad loonud ühingud, kes nende õigusi nende nimel kollektiivselt teostavad. Need ühingud ehk kollektiivse esindamise organisatsioonid (KEOd) peavad oma liikmete nimel läbirääkimisi litsentsitasude osas, sõlmivad litsentsilepinguid, koguvad tasu ning jaotavad selle õiguste omajatele edasi.

Põhitegevusena tegelevad KEOd igapäevaselt oma liikmete nimel ja nendelt saadud volituste alusel teoste kasutamiseks lepingute sõlmimise ja litsentside väljastamisega, kasutamise eest tasude kogumisega ning ka vähemasti pistelise turu monitoorimisega, et tuvastada rikkumisi või tõrkeid. Ühingutega lepinguid omades ja tasu makstes saavad igapäevaselt seaduslikult toimetada raadio- ja telejaamad, kinod saavad näidata filme ning teatrid tuua lavale lavastusi, igas kaubandusruumis saab mängida muusika ning ka kaabeltelevisiooni kaudu saab edastada filme – kõike seda nii, et kasutatud loomingu autorid ja teised õiguste omajad saavad seaduse poolt ettenähtud tasu.

Eesti Autorite Ühing

Eestis esindab ja teostab autorite õigusi kollektiivselt Eesti Autorite Ühing ehk EAÜ, mis asutati 1991. aastal ning on 1932. aastal loodud Autorikaitse Ühingu tegevuse jätkaja ja järjepidevuse kandja. EAÜ-l on ligikaudu 6000 liiget, nende seas valdavalt muusikateoste autorid, kuid ka kunstnikud, koreograafid ning muusikateoste kirjastajad. Lisaks teostab EAÜ koostöös Eesti Audiovisuaalautorite Liiduga (EAAL) ka audiovisuaalautorite ehk režissööride, stsenaristide ja dialoogi autorite, operaatorite ja kunstnike varalisi õigusi.

EAÜ teostab oma liikmete nimel järgmisi õigusi:

• Muusika- ja audiovisuaalteoste avalik esitamine, sh nii kontsertidel kui ka salvestatud kujul kinos, teatris või taustamuusikana restoranis, kohvikus või kaupluses
• Muusika- ja audiovisuaalteoste edastamine raadio- ja telekanalites ning erinevates kaabellevi võrkudes, näiteks Telias vm.
• Muusikateoste salvestamine (CD-le või vinüülile) ja veebipõhine kasutamine, näiteks Spotify’s, YouTube’is jm.
• Kujutava kunsti, sh ka fotograafiateoste originaalide edasimüümine oksjonitel või ametlike vahendajate kaudu; samuti koopiate valmistamine ning ülekandmine raadio, televisiooni vmt vahendusel.

Eesti Audiovisuaalautorite Liit

Eesti Audiovisuaalautorite Liit (EAAL) on audiovisuaalsete teoste autorite ja nende pärijate varaliste õiguste kollektiivse esindamise organisatsioon, mis asutati 1999. aastal. Audiovisuaalteose autoriteks on režissöör, stsenarist / dialoogi autor, operaator ning kunstnik.

 EAAL teeb autoritasude kogumisel ja välja maksmisel tihedat koostööd Eesti Autorite Ühinguga (EAÜ). EAAL esindab oma liikmete õiguse järgmistes liikides:

• Reprodutseerimine
• Levitamine (laenutus ja rent, voogedastus)
• Edastamine ja taasedastamine televisiooni või kaabellevivõrgu kaudu
• Üldsusele suunamine ja kättesaadavaks tegemine, sh interneti vahendusel
• Kasutamine isiklikeks vajadusteks (erakopeerimise tasu kogumine)

Audiovisuaalteosed, mille kasutamise eest Eestis autoritasu makstakse, on mängufilmid, dokumentaalfilmid, animafilmid, tõsielu- ja aimefilmid, seeriafilmid ja teledraamad, dokumentaalsarjad.

 Kollektiivse esindamise organisatsioonid on ka esitajate ning fonogrammitootjate jaoks, nendest täpsemalt teises teemaplokis “Autoriõigusega kaasnevad õigused”. 

Autoritel ning autoriõigusega kaasnevate õiguste omajatel mitmeid õigusi ning ideaalses ühiskonnas nende vastu ei eksita. Paraku reaalses maailmas erinevat liiki autoriõiguse rikkumisi siiski esineb, iseäranis digiajastul, kui peaaegu iga kasutaja poolt loodud ja jagatud sisu on autoriõigusega kaitstud teos. Rikkumisi on väga erinevaid ning ehkki paljudel juhtudel võib tegemist olla kasutajate teadmatusega, siis järjekindlalt esineb ka süsteemset teadlikku autoriõiguse rikkumist – olgu nn piraatluse, plagieerimise või muul viisil.

Tsiviilvastutus

Autori isiklike või varaliste õiguste rikkumisega kaasneb tsiviilõiguslik vastutus. Autor, kelle teoseid kasutatakse ilma tema loata, võib nõuda rikkujalt tekitatud kahju hüvitamist, õigusvastase kasutamise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist ning ka teenitud kasu väljaandmist. Kui rikkuja poole pöördumine ei vii sihile, võib autor või tema esindaja pöörduda kohtusse.  

Karistusõiguslik kaitse

Kui autoriõiguste rikkumine on ulatuslikum ning toime pandud kasu saamise eesmärgil, on tagajärjed ette nähtud karistusseadustikus. Näiteks võidakse autorsuse rikkumist ehk sisuliselt plagiaati karistada rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Piraatkaubandusega tegelemise eest järgneb rahaline trahv või kuni kaheaastane vangistus ning autorite või kaasnevate õiguste omajate varaliset õiguste rikkumine varalise kasu saamise eesmärgil võib viia karistuseni rahatrahviga.  

Piraatlus

Piraatluse all mõeldakse autoriõiguse alla kuuluvast loomingust, nt muusikast, filmidest, raamatutest, arvutiprogrammidest jms, ilma loata ning reeglina ärilisel eesmärgil koopiate tegemist ja levitamist, sh veebis. Samas on veebis kopeerimisel ja jagamisel erinevaid eesmärke ja nn P2P (ingl peer-to-peer ehk kasutajalt kasutajale) põhimõttel toimuv jagamine ei taotle sageli mingit ärilist kasumit, ehkki seda võimaldav platvorm teenib tõenäoliselt digireklaami müügist siiski tulu. Kuna sageli “tõmmatakse” internetist filme ja muusikat ju pelgalt enda tarbeks, on tekkinud eksiarvamus, et alla laadimine on lubatud ning vaid üles laadimine ja levitamine on piraatlus ja seega keelatud.

Plagiaat ehk loomevargus

Plagiaat ehk loomevargus on “teisele autorile või allikale kuuluvate mõtete, ideede või tekstiosade esitamine oma nime all, ilma originaali autorile ja allikale viitamata või autorsust muul viisil osutamata”[1]. Plagiaat on eelkõige eetiline norm ning üheski Eesti seaduses seda mõistet ei kohta[2]. Siiski võib loomevargust reeglina tõlgendada autori isiklike õiguste rikkumisena. Olemasoleva materjali taaskasutamine, olgu inspiratsiooniallika või otsese tsitaadi või laenuna, on olnud tavaline loometöö praktika ilmselt aegade algusest peale. Millal täpselt muutub lubatav laenamine taunitavaks varguseks on paljuski tunnetuse küsimus – vähemasti mittesõnaliste kunstide puhul. Tõsi, tekstide otsest üksühele kopeerimist saab hõlpsasti tuvastada. Üldjoontes võib plagiaadi mõtestamisel lähtuda Hennostet järgides kahest printsiibist: loomevargusega on tegemist kui autori avaldamist ja tunnustamist eeldatakse, näiteks teaduses, ajakirjanduses või ka koolitöös; ning kui plagiaadi sooritaja loodab seeläbi saada mingit kasu või tulu[3].

 Akadeemiline keskkond on väga plagiaaditundlik ning loomevarguses nähakse väga olulist rikkumist. Muudel kunstialadel, näiteks muusikas, on plagiaadi kontseptsioon aga märksa keerulisem, kuna mingil määral loomingulist laenamist toimub väga sageli. Sõltuvalt sellest, kui madalale plagiaadi lävend seada, võib juhtuda, et valdav osa muusikast, mis kunagi on loodud, sisaldab mingil määral varasemate autorite teoste materjali neile viitamata. 

Kui muusikavaldkonnas tekib plagiaaditeemaline vaidlus, kaasatakse kohtuasjadesse sageli muusikateadlastest eksperdid, kes peavad selgitama ja hindama, kas sarnasus on piisav, et tunnistada juhtum plagiaadiks või mitte. Pole olemas ühtegi üldreeglit, mille alusel plagiaati tuvastada. Ka Eestis levib eksiarvamusi, et on teatud miinimum arv takte, noote või sekundeid alla mille on materjali kasutamine justkui vaba. Siin võib näha USA autoriõiguse traditsioonis õiglase kasutuse (fair use) aluseks oleva transformatiivse kasutuse printsiipi, millel aga Eesti autoriõiguses täpne vaste puudub. 

[1] Hennoste, T. (2014). Loomevargus.Oma Keel 2/2014. Arvutivõrgus: https://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2014_2/OK_2014-2_10.pdf, lk 73.

[2] Ehkki kuni 2002. aastani sisaldas KarS ka mõistet plagiaat. Pisuke, H. (2006), lk 91.

[3] Hennoste, T., lk 74